|
|
Uudised (18): 
|
Kõpu tuletorn
Tahkuna majakas
|
|
|
|
|
Reigi kirik
|
Hiiumaa
|
Sissejuhatus
Igal suvel olen käinud isa ja väikese õega Hiiumaal vanaemal külas.
Mõnel päeval käisime vähemalt viis korda ujumas ja muud ei teinud mitte midagi.Ei rohinud porgandeid ega niitnud muru ei pidanud tuba koristama.
Kuigi selline mittemidagitegemine tundub algul väga lahe siiski hakkas teisel nädalal väike tüdi peale tulema.
Kuna linnas ei ole huvitav mööda mere äärt niisama lonkida sest võimalus midagi huvitavat leida on nullilähedane kuna sada matsi on selle tee enne sind juba läbinud.
Hoopis teisiti on aga lood maal.
Ühel hommikul kui isa oli ametiasjus Kärdla läinud läksime õega mere äärde.Kuna oli paras tuul ja külm siis eriti ujuma ei kutsunud.
"Kuule, käime Lammastesaarel ära"tegi Laura ettepaneku.
"Minugipärast"olin kohe nõus.
Kuna oli külm ilm siis panin vanaema jope peale ja mässisin Lauragi parajaks kubujussiks.
Saareni oli midagi kolm kilti ja panin vanaisa sääreväristajale hääled sisse.Kuigi vanaisa enam aastaid pole töötas tehnika laitmatult nagu igal aastal.Ehk oligi see põhjuseks et teda nii harva kasutati.
Laura istus taga pakiraamile ja jõudsime mõne minutiga kohale .Meri oli kaugemal parajalt laines aga midagi hullu ei olnud.Maatuul ei andnud kalda ääres end peaegu üldse tunda sest jäi kõrge männiku varju.
Algul läksime kilomeetri ringis mõõda suure maa kallast aga peale mõne kireva sildiga pudeli ja paari üksiku tossu ei olnud midagi huvitavat.
Kuna saareni oli umbes 50 meetrit põlvest saadik vett siis käärisin omal püksid ülesse ja võtsin Laura kukile sest ei tahtnud mingil juhul et ta külmetaks.Oleks ju tema jalad püksteni märjaks saanud.
"Pane mind maha kohe"käskis Laura vastuvaidlemist mittesalliva häälega aga mind jättis see käsk täiesti külmaks.
Sumpasin rahulikult saareni ja tegin ettepaneku üks ühelt teine teiselt poolt ring peale teha.
"Olgu"oli Laura kohe päri ja silkas minema nii et päkad välkusid.
Kuna tema läks põhja poolt siis mina seadsin sammud saare lõunaküljele.Ümbermööt on sellel saarel arvatavasti paar kilti ja varsti jõudsin sinnamaani kus hakkasin juba Laurat ootama.
Aga millegipärast ei olnud teda näha.
Kiirendasin käigu aeglase jooksu peale ja nägingi teda eemal viipamas.Rahunenult hüüdsin et hakkame tagasi minema ja läksin oma poolt küljest tagasi sest olin sinna ühe bambuslati jätnud et hiljem kaasa võtta.
Olin oma bambuse just üles leidnud kui mulle tundus et läbi tuule mühina kostuvad mingid heledad karjed.
Halba aimates tõttasin kiirel sammul üle saare et teisele poole vaatama ulatuda. Mõne kiire sammuga olin keset saart ja ulatusin merele vaatama.Esimene pilk pani mind õudusest tarduma.
Laura oli arvatavasti mingi väikese parve leidnud ja tõukas seda pika kepiga suure maa poole.Kohe taipasin ka karjete põhjust.
Nimelt oli nõukogude ajal saare ja suure maa vahelt sõjaväelaste sidekaabli kraav ekskavaatoriga kaevatud.Kuna see oli küllaltki sügav ei ulatanud tal kepp kraavi kohale jõudes enam põhja ja tuul mis seni oli kaldaäärsete mändide taha varjunud tõukas parve üha suureneva kiirusega avamere poole.
Kuna olin mitusada meetrit eemal siis tegin oma elu kiireima jooksu arvatavasti.Tormasin üle liiva ja kiviklibuse saare ja rannikule jõudes kiskusin vanaema jope ühe ropsuga koos lukuga eest ära ja kingi jalast visates sööstsin läbi madala vee Laurale järele.
Vesi muutus muidugi kiiresti sügavamaks ja kui parveni jäi veel 50 meetrit oli vesi juba rinnuni ja edasi sai ainult ujudes.Kuna ise ma oskan üsna hästi ujuda aga õde mitte natukestki siis karjusin täiest kõrist et ta kõhuli heidaks et tuul teda nii kiiresti edasi ei lükkaks.
Kuna ta oli siiski ainult väikene surmani hirmunud laps siis ei saanud ta sellest kuidagi aru vaid hüüdis ainult minu nime.Algul jõudsin ujudeski talle jõudsasti lähemale aga kahjuks suurenes ka parve kiirus vastavalt sellele mida enam ta kalda varjust välja jõudis.
Sellise tempoga ujudes väsisin mõnekümne sekundiga ja olin sunnitud hammaste kriginal pealt vaatama kuidas minu väike õde järjest eemaldus.
Kuulsin veel läbi tuule mühina Laura viimaseid kiljeid."Venna tule ruttu,ruttu ja too mind siit ära ma kardan ju.Ma olen nüüd sulle palju parem õde ja ei kiusa sind enam kunagi,ära jäta mind siia... Kindlasti kuulen neid karjeid surmatunnini kõrvus kajamas.
Kuna tegu oli minule kõige kallima olendiga maailmas siis valjusti nuttes ujusin raevukalt üha edasi ja edasi kuigi jalad hakkasid juba allapoole vajuma aga mõeldamatu oli ka ilma temata tagasi pöörata.
Mis õigusega oleksin maailmas ringi käinud.
Surmväsinuna tundsin kuidas järjest allapoole vajun kuni teadvus lõpuks täiesti kadus.
Ärkasin mingi aja pärast ja avastasin et olen kaugel meres suure kivi otsas kõhuli.Ta pidi tõesti hiigesuur olema sest maani oli vähemalt pool kilomeetrit.
Tõusin kähku kivile püsti aga näha ei olnud enam midagi peale lageda vetevälja.
Kiiresti ujusin kaldale ja jooksin suure tee äärde et seal mõni auto kinni pidada.Mõne minuti pärast tuligi auto millele keset teed ette jooksin.Ilmselt peegeldus minu näos selline lootusetus ja meeleheide et autojuht uskus iga mu sõna ja helistas kohe päästeametisse.
Juba poole tunni pärast kammiti meri helikopterite ja kaatritega ristipõiki läbi aga Laura kadus tollel päeval jäädavalt minu elust.Lakkamatult ennast süüdistades hulkusin hommikuni mööda kallast.Miks ma ei õpetanud teda ujuma,miks ma ei suutnud kiirem ujuda,miks ma jätsin ta kaldale üksi,kas ma siis ei võinud arvata et ta võib teha ükskõik mida.Miks ma ei saanud ennem tõeliselt aru kui kallis ta mulle on.Kuidas oli see võimalik et ma sageli pahandasin temaga ja karjusin ta peale.Isegi haiget tegin sageli.Miks oh miks.
Kui palju kordi olen ma need õudsed hetked uuesti läbi elanud ja iga kord jõudnud järelduseni et kõik see toimus minu enda vaimse ja füüsilise puudulikkuse tõttu.Kui oleksin olnud natuke paremas vormis siis kes teab?
Selle tulemusena hakkasin iga päev kilomeetrite kaupa ujuma ja jooksma nagu ka külmematel päevadel aerutasin paadiga suuri vahemaid maha.
Päriselt üle ei saa ma sellest kuinagi aga see aitas mul kuidagi rahu saada sest sisendasin endale et kuidagi või kunagi saan ma temaga uuesti kokku kui väga püüan.
Otseselt eelolevasse reisi see lugu ei puutu aga see seletaks mõnevõrra minu kohest valmisolekut sellisest katsest osa võtta ja samuti minu kinnist iseloomu ja seltsimatust.
Proloog
Unaator::: Seade mis magamise ajal kontrollib aju tegevust ja samal ajal saab ajult käsklusi ja juhiseid tegevuseks.
Xandor on kogu oma teadliku elu sellega jamanud aga edutult kuni selle ajani millest edaspidi juttu tuleb.
Ta katsetas tuhandeid variante erinevate inimeste ja arvutitega.Kuna peamiselt katsetas ta minu peal siis hakkasin juba ammu selles asjas kahtlema.
Aga siis toimus väike läbimurre toimus mingite ilmutuste või juhiste abil mis keegi oli tema sõnul mailile saatnud.
Nimelt õpetus mis moodi tuleb arvutid seadistada ja kuidas ajuga ühendada.
Nii oli võimalik ehitada või õigemini välja mõelda kosmoselaev või kosmoses reisimise viis mis toimuks senisest teadaolevast viisist miljoneid kordi kiiremini.
Kogu saladus seisneks selles et keha ise reisist osa ei võtaks,ainult mõte.
Kuna reaalset massi ei ole mis läbi ääretu tühjuse sööstab siis on ka sellised kiirused võimalikud.
Minule selgusetuks jääb siiski see miks see peab magamise ajal toimuma ja kuidas info tõepärasuses hiljem kindel olla ja mitte arvata et see kõik unes ei toimunud.
Aga Xandori sõnul kummutavad sellise kahtluse video ja muud salvestused ja muidugi isiklikud mälestused.
Muidugi on seal ka hulgaliselt ohte sest aju kontrollib ju inimese koiki valdkondi ja lihaseid .
Kui ikka aju käsklust ei anna ei ole vägevatest lihastest mingit kasu(insult).
Kui näiteks unes haiget saad siis tunned valu ka pärast ärkamist,kuigi see läheb tavaliselt kohe mööda.
Xandor tahtis kasutada asjaolu et kui inimene on haige siis on unenäod tunduvalt tõelisemad ja nendest on väga raske väljuda.
Samuti on haiglases seisundis võimalik unenägu mingil määral dikteerida enne täielikku teadvusetusse vajumist.
See kõik andis talle mõtte arvuti abiga seda seisundit võimendada ja unenägu täielikult kontrollida ja panna sind unes tegutsema teatud programmi järgi .
Jaa aga mis kasu see annaks.
Kasu oleks see et kui sundida sind näiteks unes minema naabrimehe majja ja seal midagi tegema siis arvuti jäädvustaks selle kõik videosse.
Samas naabrid sellest midagi aru ei saa,tegu oleks ju sinu unenäoga ja sellest ei saaks keegi aimu.
Tegemist ei ole muidugi naabritega vaid tunduvalt tõsisemate ja kaugemate asjadega.Ainuke probleem seisnes selles et unenäos sa näed ja teed asju mis on sinu ajus olemas st et ainult väga harva sa oled näinud und täiesti võõrast olukorrast ja inimestest.
Xandor proovis aastaid meid selliseisd unenägusid nägema panna aga asjata.
Aga nagu ütlesin siis toimus läbimurre.
Tänu nn Xandori mailile tulnud infole sai unenäo teema enne uinumist määrata ja nii ka peaaegu täpselt läks.
Kuna unenäos sinu materiaalne keha lamab tugitoolis ei vaja sa reisil toitu ja ka võõral planeedil maandudes ei ole hingamiseks õhku vaja.
Teised lood on vist gravitatsiooniga sest sellesse sekkub arvatavasti aju,st et sa ise arvad kui raske sa seal peaksid olema.Aga seda ilma praktilise kogemusetta täpselt õelda ei saa.
Samuti on vastusetta see mis juhtub siis kui unes viga või surma saad,keeruliseks teeb selle ju just arvutitega risti rästi ühendatud mõte.
Samuti aja voolamise küsimus. On ju teada tuntud asi et mida lähemale valguse kiirusele seda aeglasemalt aeg läheb ja teoreetiliselt peaks üle valguse kiiruse aeg hakkama tagurpidi käima.
Kui te arvate et kui magad ja näed seda kõike unes siis tegelikult see nii lihtne ei ole.Keha jääbküll terveks kuid on võimalik ajukahjustus saada või äärmisel juhul jääda isegi koomasse.
Üks võimalus on siis kui aju ja keha aeg ei lange teatud perioodi möödudes kokku.Kui ülisuure kiirusega liikudes aeg tagurpidi läheb siis tuleb kehaga ühinemiseks see taas ühildada.
Muidu võib tekkida olukord et keha ootab sind tugitoolis miljoneid aastaid tulevikus.
Aga selles osas tuleb usaldada Xandorit.
Kuna tehnilised üksikasjad on teada ainult talle ja need oleksid ka liiga keerulised siis maakeeli võiks selle lühidalt kokku võtta nii.
Olete ju vahel ärgates tähele pannud et mõni hommik on unenägu hästi selgelt ja tõepäraselt meeles.Ma ei tea kuidas teistega on aga minul on lapsest saati olnud nii et vahel magama minnes ja olles juba teadvuse kadumise piiril on mul olnud võimalik dikteerida seda mida ma unes näha tahaksin.
Usun et selline võime on üks põhjustest mille pärast Xandor üldse sellega tegelema hakkas sest olin sellest talle korduvalt rääkinud.
1.peatükk:Päris algus
Astusin rutakal sammul Viru trammipeatuse poole kui libisesin ja pidin peaaegu selili lendama.
Oli ju talv sellel aastal enneaegugi tulnud ja teed kõik külmad ja libedad.
"Urmas"kuulsin tuttavat häält ja nägin Xandorit ühe paksu onkli tagant välja hüppamas.
"Kuule,tule lähme minu juurde ma tahan ühe pisikese katse teha ja selleks on mulle üht katsejänest vaja"
"Jaa,ja selleks ju laborirotid ongi"olin kohe nõus sest ega siin linnas sellise ilma ja aastaajaga eriti meelelahutusi ei olnud ja Xandor suutis alati midagi huvitavat välja mõelda.
Kuna trammi polnud näha ja eriti mõnus ei olnudki seal külma tuule käes konutada siis astusime kiirel sammul Keskturu poole ja olime varsti kohal sest mis see poolteist kilomeetrit siis lipata on.
Paari hüppega olime kolmandal korrusel.
Käisime kiirel sammul kõik toad läbi ja nagu alati polnud kedagi näha.
Olin sellepärast teda sageli kadestanud sest isa oli tal lendur ja väga harva kodus,ütleksin et peaaegu mitte kunagi.
Samas kui minu ema oli momendil töötu ja kogu aeg kodus.
Aga Xandor oli kodus nimelt kolm arvutit omavahel juhtmetega ristirästi ühendanud ja nende vahel kolm suurt nahkset tugitooli.
Ta tahtis nimelt mingit katset läbi viia ja selleks oli vähemalt kahte inimest vaja,veelparem kolm aga meil ei olnud usaldusväärset kolmandat momendil kusagilt võtta.
"Istu keskmisse tooli"kamandas Xandor"Ma panen sulle kõigepealt mõned juhtmed külge"
"Lolliks läksid või"tõusin kähku püsti
Kavatsed mulle elektrit anda"
"Ära karda"pomises Xandor mingit värvilist juhtmepundart kapist välja vedades.
"Need juhtmed peaks tegelikult nagu rohkem võtma mitte andma"
"Kuidas sellest siis aru saama peaks" ei teinud see jutt mind põrmugi targemaks.
Xandor"Vaevalt sa sellest aru saad sest ma isegi ei taipa veel paljutki aga üldjoontes on asi nii et proovin Teid arvutiga omavahel tutvustada või midagi sellist.
Et leiaksite ühise keele see tähendab et te saaksite üksteisest aru"
"Mida sa sogad,oled midagi sisse hinganud või"olin ma kindel et see on mingi loll nali.
"Üldjoontes see ongi sedasi aga ma arvan et rohkem aimu saame siis kui oleme natuke edasi jõudnud,ära karda haiget sa ei saa seda ma garanteerin"
"No jah, mis siis ikka"arvasin lõpuks."Proovime siis"
Katse ise nägi välja järgmine.
Istusime kahte äärmisse tooli ja Xandor pani igasugu juhmeid teibiga meile mõlemale pea külge.Siis lülitas arvutid sisse ja käskis silmad kinni vaikides rahulikult istuda ja mitte millestki mõelda.
Mitte mõelda on muidugi teoreetiliselt tunduvalt lihtsam teha kui praktiliselt.
Kohe läks mõte sellele millise valemiga õnnestuks ometi Gerli kinno kutsuda.Olen selleks mitu aega hoogu võtnud aga alati viimasel hetkel on julgus alt vedanud.Minu puhul oleks tunduvalt lihtsam vist tiigriga rinnutsi kokku minna.Keegi sulges suu nagu kruustangidega kui reaalselt oli vaja Gerlile sellest rääkida.
Mõtetes olin seda muidugi korduvalt teinud ja seal oli see ülimalt lihtne. Aga selle tüdruku lähedus nagu halvas minu tegutsemisvõime täielikult.
Issake,ma ei tohtinud ju mõelda.
Sajandik sekundist suutsin seda siis läks mõte iseeneset peatselt algavale koolile.
Õppimine mulle muidugi eriti muret ei teinud aga paraleerklassi kolmik küll.Karli,Sander ja Marten nagu mingid halva unenäo kurjad musketärid.
Sel suvel ei olegi neid millegipärast kohanud,aga koolis oli kontakt vältimatu.
Esimesest klassist peale on nad mind kiusanud ja toginud. Suuremad ja kindlasti ka tugevamad ka üksikult võttes,eriti Sander,kuigi käivad alati kolmekesi koos nagu lambakari.
Muidugi olin praegu tunduvalt paremas vormis kui eelnevatel aastatel sest peale ujumise ja jooksmise olime Xandoriga ka kolm korda nädalas midagi karate ja kõrtsikakluse vahepealset trenni teinud.
Kuna pärast väikese Laura õnnetut surma andsin ma omale tõotuse ennast igati treenida et tulevikus selliseid asju vältida siis ei olnud ma kunagi ühtki trenni vahele jätnud.Eriti ajendas mind seda nii pühendunult tegema muidugi see et lootsin mingi ime läbi teda tagasi saada.Ma ei tea kuidas aga selleks pidi kaasa aitama ka hea füüsiline ettevalmistus.
Selle mõtte pani mulle pähe muidugi Xandor.Hiljem selgus et sügava tagamõttega.
Temaga koos oleks selle kolmiku laialilöömine muidugi väike asi aga tema põhimõtted ei lubanud sekkuda enne kui see tõeliselt vajalikuks peaks osutuma.
Mis see siis olgu,jälle.Okey nüüd proovin mitte mõelda.
Avastasin et kui hääletult peas mingit üminat teha või seosetuid häälikuid korrata siis õnnestub eetris isegi mõni sekund vaikust tekitada.
Suudaksin julguse kokku võtta ja Gerlile natukenegi mõista anda oma tunnetest tema vastu,aga võibolla ka mitte sest kardan ju vastust veel rohkem.
Äkki ma jätan ta täiesti külmaks või keeldub minuga tulemast.Seda ma arvatavasti üle ei elaks.
Umbes kümme minutit suutsin vaikides olla ja siis ei pidanud enam vastu ja küsisin "Milleks see kõik"
Kõigepealt tahtis ta teada kas ma ka midagi erilist tundsin aga peale selle et mul lõpuks igalt poolt kihelema hakkas ei tundnud ma midagi.
Kihelema panek ei olnud vist tema peamine eesmärk sest tujutult hakkas ta juhtmeid lahti kiskuma.Selgituste asemel lükkas mu lihtsalt uksest välja.
Kui päris aus olla siis tegelikult ma tundsin midagi veidrat küll seal istudes.
Oli selline imelik tunne nagu hakkaksin magama jääma aga enne ei saa kui olen midagi meelde tuletanud mis on väga tähtis.Aga see ei olnud ka päris uni sest siis ei oleks ma saanud oma mõtteid üldse kontrollida.
Kuna ma ei saanud seda kuidagi peast välja siis mõtlesin et lähen oma lemmikpaika Konnasaarel,ehk saan seal rahulikult juhtunu üle mõelda.
Aga nagu kiuste või siis õnneks põrkasin tänavale tormates Gerliga kokku.
Ta on nimelt meie klassi kõige lahedam tüdruk ja olen temasse juba mitu aastat lootusetult armunud olnud,või noh ta meeldib mulle juba ammu õudsalt. .
Siis on iseenesestmõistetav et otsustasin olukorda viivitamatult enda kasuks pöörata.
"No näed jooksin sulle kaks kvartalit järgi,lõpuks sain kätte"
Sul on ju näost näha et valetad"ütles Gerli kohe sest läbinägemisvõime oli üks tema paljudest annetest"
"Miks sa mind siis jälitasid",kui küsida tohib.
"No vaata, ma kutsuksin sind võibolla kinno kui teaksin kas sa tuled või siis ei tule.
"Kus ma seda oskan sulle nii kohe õelda aga kui sa päriselt kutsuksid siis kindlasti teaksin mida teha"arvas Gerli.
"Niisiis Gerli kas sa tuleksid minuga kinno täna õhtul,palun palun palun palun", mõtlesin ka põlvili laskuda aga siiski loobusin sest liiga palju rahvast oli ümberingi.
"Miks sa tahad et just mina sinuga kinno tulen,meil klassis on ju 12 tüdrukut"uuris Gerli kelmikalt .
"Aga ma ju armastan sind"pahvatasin mõtlematult.
"No täis idioot ikka,loll mis loll",nähvas ta vihaselt ja jättis mind üksinda tänavale seisma nagu kivikuju.
"No jah aga see on mul kohe loomuses" proovisin veel tagasihoidlikult siluda mis siluda annab aga olin juba mõistnud et selle ülestunnistusega tegin vea.Kusjuures suure vea.
Kust pidin ma aga tollal teadma et üks puhas ilustamatta tõde on sama palju väärt kui vana käibelt kadunud viiesendine.
Nii võisin ma ju seda endamisi mõelda ja aga seda otse välja prahvatada.
See oligi ülim lollus,nii et selles osas oligi tal täiesti õigus.
2.peatükk
Uued plaanid
Umbes nädal aega ei rääkinud Xandor sellel teemal sõnagi ja otsese küsimuse peale proovis kõrvale põigelda."
Kuule äkki peaksime siiski kolmanda inimese ka kampa võtma ,arvas ta ükspäev.
"Seda on lihtsam rääkida kui praktikas läbi viia,kuskohast me peaksime usaldusväärse isiku leidma"arvasin mina.
" Aga ma tean ühte kes sobiks.
Ainuke probleem on selles kuidas ta nõusse saada.Ja ma arvan et selle olen sunnitud sinu hooleks jätma"kostis Xandor rahulikult .
"Kuidas mina,ma ei tunnegi teda"hüüatasin ärritunult sest asjade selline seis ei rahuldanud mind põrmugi."alati sa saadad sa minu kõige keerulisemat asja tegema.
Miks sa ise seda ei tee"
"Kui ei tunne siis saad tundma sest minu uuringute põhjal on ta ainuke sobiv kanditaat siinpool polaarjoont,või enamvähem sinnakanti,aga uut ei ole meil eriti aega otsida.
"Ja põhjus miks mina värbamisega ei saa tegeleda on väga lihtne ja loogiline.Kahtlusalune on naisterahvas nendega peaks sinul rohkem kogemusi olema.
"Taga targemaks, milleks sa tahad naabrimutti ka veel kaasa tirima hakata"sest minu teada oli see ainuke naissoost isik kellega tal olid enamvähem sõbralikud suhted.
"Täie mõistusega pole sa kunagi olnud aga nüüd on täitsa ära keeranud"kostis Xandor ainult ja torkas mulle ühe pildi nina alla.
"Tunned"
Pildil oli vaieldamatult kaunis tõmmu tüdruk,seejuures täiesti tundmatu.
"Ei ole au tunda"
"Nonii, see ongi sinu parteiline ülesanne see tegelane meiega koostööle meelitada.Sinu kogemuste juures ei tohiks see raskusi valmistada"
"Kus kohast sa ta üldse välja kaevasid,tundub et ta ei ole üldse põhjalast pärit"püüdsin tagasihoidlikult protesti avaldada.
"Elab ta üldse siinkandis,välimuse järgi oleks ta rohkem nagu sinu esivanemate maalt pärit"
"Minu andmetel elab ta kõrvaltänavas"ütles Xandor"Ja muide ta ongi Aafrikast pärit,vähemalt ta isa , sest tema ema olen ma näinud ja see on küll tavaline eestlane"
"Ma võin muidugi üritada temaga tutvust sobitada, aga mida me temast tegelikult loodame või tahame.
Mingeid katseid temaga teha või"ei olnudki ma sellele ülessandele eriti vastu sest välimus oli tüdrukul igatahes muljetavaldav.
"Loodan aga et ma temaga mingit suuremat tutvust ei pea tegema sest kuidas ma seda Gerlile seletaksin.
Ta turtsub nagu siil juba siis kui ma teisel pool tänavat mõnele teisele tähelepanu pööran,eriti veel sellisele iludusele.
"No jah mis aga ilusse puutub siis mina nüüd küll midagi märganud pole ja seda ei ole meie katses ka eriti vaja"venitas Xandor tõsiselt.
"Mind huvitab nagu rohkem see mis seal pea sees on"
"Selge see ,selge see ime et sa üldse aru said et ta naissoost on"
"Aga siiski milline tema roll on ja kuipalju tohin ma talle meie uurimuste või katsete lõppeesmärgist rääkida"küsisin veel igaks juhuks.
"Ma arvan et algul prooviks ta kuidagi niisama siia meelitada,sa saad ju sellega hakkama"Selgitas Xandor "
Aga enne pead siiski temaga natuke tutvust sobitama,vaevalt ta muidu nõustuks kaasa tulema"
"Hakkama saaksin vist sellega küll aga mida me temaga siis peale hakkame,vaevalt ta lubab omale mingid juhtmed külge riputada
"No jah" muutus ka Xandor murelikuks.
"Aga tead mis ,kõigepealt katsu tema kohta midagi välja uurida,huvialad,sõbrad,kus koolis käib jms,viimne kui pisiasi tuleb kasuks"
Hakkasin lahkuma kui ta trepilt veel järele hüüdis midagi mis mind millegipärast nagu pistodaga läbi torkasid.
"Tema nimi on Dzella"
Lugu oli nimelt selles et see eksootilise välimuse ja veel eksootilisema nimega kaunitar oli paar nädalat tagasi meie kanti elama asunud koos ema ja väikese vennaga.
Kodu poole lonkides mõtlesin kuidas ma peaksin oma ülessannet õieti täitma hakkama,millest alustada.Tegelema sellega pidi ja kohe,sest ausalt õeldes huvitas mind see asi samapalju kui Xandorit.
Aga kas oli see saatus või lihtsalt juhus aga nimelt nägin äkki just Dzellat paarkümment meetrit eespool kiirel sammul tõttamas,ainult ei tea kuhu.
Eksida ma ei saanud sest sellist näolappi ei unusta kui kord näinud oled,eriti meie laiuskraadil.
Loomulikult järgnesin talle viivitamatult aga nii et talle otseselt mitte silma alla sattuda.
Sellise konspiratsiooniga pakkusin suures õhinas muidugi üle sest oleksin väga vabalt võinud talle ka silma alla sattuda ja midagi ei oleks juhtunud.
Ei olnud ju temagi mind kunagi enne näinud ja minu nägemine ei oleks kuigi kahtlane tundunud.
Tema kõnnakust võis järeldada et temast sirgub tulevikus vähemalt ameerika supermodell.
Kuna mulle oli antud käsk tema kohta kõik välja uurida oli iseenesest mõistetav et mind tema kiire tõttamine ääretult huvitas.
Mida rohkem ma tema käikudest ja üldse elust teada saan seda lihtsam peaks olema tema kaitsemüürist läbi tungida.
Antud juhul ei olnud minu loogikast siiski vist mingit abi sest nägin teda sisenemas lihakarni.
Oleks tegu olnud raamatupoe või vähemalt tavalise poega siis oleks võinud juba midagi järeldada.Sest raamatu ostmisel oleksin tema huvialad teada saanud ja oleks ta poest ostnud näiteks kastekannu oleks asi olnud selge.
Aga kuidas see mulle kasuks tuleb kui ma teen kindlaks et ta ostab kalkuni asemel hane.
Otsustasin siiski oodata mida ta järgmisena ette võtab.
Mõne minuti pärast astuski ta lihaärist välja pärast mõneminutise kiirema käigu järel sisenes plaadipoodi.
Kuna poes liikus päris palju inimesi sain talle üsna lähedale liikuda.Ja kohe tundsin et näkkama hakkas suurem kala.Nimelt saab muusika või filmivaliku järgi kaugelt enam inimese kohta teada kui lihasortide alusel järeldada saab.
Ta nimelt võttis pärast pikka otsimist ühe plaadi ja suundus kassa poole.
Nüüd oli iga hinna eest tarvis kindlaks teha filmi pealkiri.See õnnestuski suuremate raskustetta.Pealkiri oli nimelt "Välguvaras"
Nüüd paistis Dzellal kiire olevat mööda läinud sest aegajalt kella vaadates kõndis ta edasitagasi poe ees.
Siis peatus ta juures üks uuem pruun Madzda 6 ja läinud ta oligi,vaevalt jõudsin numbri üles märkida.
Loodan et seda saab kuidagi hiljem kasutada.
Nii astusingi pettunult kodu poole kuigi täiesti tühja viimane tunnike ka ei läinud.
Kõigepealt tuli vaadata mida google välguvarga kohta ütleb.
Nagu arvata polnud kodus kedagi ja sain rahulikult arvuti lahti teha.Kuigi kõht oli koledal kombel tühjaks läinud tahtsin vaadata millised kommentaarid minu Facebooki üles pandud jutul on.Ei midagi erilist.
Siis lõin Dzella nime googlesse aga mitte midagi.Nagu poleks sellist inimest üldse olemas või esineks siis valenime all.
No jah aga kui ta tuli sellisest Aafrika riigist kus internetti pole veel leiutatud.Kindlasti on ka selliseid kohti olemas ja võibolla pole seal inimestel ka perekonnnime välja kujunenud.
See tegi temaga tutvuse sobitamise tunduvalt raskemaks sest kuidas alustada suhtlust inimesega kes mõistab ainult suahiili keelt suhtlustasandil.
Selles keeles pidi ainult 300 sõna olema nii et selle õppimine oleks lihtne asi kui arvestada et inglise keeles on üle 100 000.
Xandorit põrgupõhja kirudes pidasin juba plaani raamatukogust läbi hüpata ja vaadata kas seal suahiilikeele vestlussõnastikku leiduks aga siiski laitsin selle mõtte esialgu maha.
Välguvargaga läks natuke paremini.Google ütles et tegu on järjekordse Harry Potteri klooniga.
Bingo.
See ei olnud ju muidugi Star Trek aga ka mitte päris kostüümidraama.
Hea märk oli see et üldjoontes meie huvid kattusid.
Kuigi meie Xandoriga jääme ju rangelt teaduslikkuse pinnale ,peaksid need asjad siiski teda huvitama küll.
Nii et võimalik oli võibolla ka otserünnakuga võita aga kindlasti tuleb arvesse võtta ka seda et otsese ettepanekuga võib ta jäädavalt ära hirmutada.Nii et parem siiski tasa ja targu.
Aga parem jäägu see Xandori otsustsda,siis ei saa ta vähemalt mind süüdistada kui midagi viltu läheb.
3.peatükk:Jälle kooli
Esimesel koolipäeval proovisin väikese varuga kohale minna . Varajaseks minekuks olid mul tõeliselt kaalukad põhjused.Eelmisel aastal olin mitugi korda natuke viivitusega tundi jõudnud ja oleks hea kui kohe algul hilinemistega peale ei hakkaks.
Kuna läksin jala siis ei olnud ka karta seda et buss hilineb või midagi sellist.
Aga nagu alati olin teinud just sellega vea et bussi ei usaldanud.
Nimelt olin unustanud et minu tavaline otseteekond majade vahelt koolini viib Sandri maja tagant läbi.
See tuli mulle muidugi kohe meelde kui neid kolmekesi seal prügikastide taga seismas nägin.Proovisin kiirel sammul mõõduda enne kui nad mind märkavad sest sekeldusi polnud mulle praegu küll vaja.
Olingi juba nurga taha kadumas kui märkasin äkki Karli käes õhupüssi kui ta seda parasjagu vinna tõmbas.Selles ei olnud iseenesest midagi imelikku sest teadsin neid ammu sellega tegelevat.Isegi olime Xandoriga mitmed korrad seal märki laskmas käinud.
Nimelt paarkümmend meetrit edasi jõudis mulle kohale et olin silmanurgast üht pruunikat kassi seal plangu nurgas näinud.Neid lontruseid hästi tundes kahtlustasin kohe midagi kahtlast.
Koolikoti maha pannud jooksin paari hüppega maja nurgani tagasi ja välja piiludes veendusin et minu kahtlused leidsid kinnitust.Nad olidki kassi plangu nurka sidunud ja valmistusid tema pihta märki laskma.
Siin ei olnud muidugi kaksipidi mõtlemist vaid astusin nurga tagant välja.
"Oo,näed kes tuli"hüüatas Marten rõõmsalt irvitades"väike Ummi on ka manöövritele tulnud,tahad ka kätt proovida"
"Laseme 25 meetri pealt"ütles Karli ja andis püssi minu kätte.
"Kelleks te mind peate õige,mingiks loomapiinajaks või"ei saanud ma korrapealt arugi kas nad mõtlevadki seda tõsiselt.
"Sa ei julge lihtsalt,nannipunn nagu sa oled"nähvas Marten
"Idioodid,kui tegu oleks lahtise hulkurkassiga siis võiksin isegi proovida aga nii mitte mingil juhul"olin oma otsuses kindel.
"Ja teie ka ei lase"
"Huvitav,huvitav mismoodi sa kavatsed meid takistada,hakkad nutma või kutsud ema"parastas Karli üleolevalt
Olin tooli ääre peal ennist nuga näinud ja pika sammuga võtsin noa ja teise sammuga lõikasin kassi vabaks.Noa virutasin plangu sisse kinni ja astusin sõna lausumatta väljapääsu poole.
"No nii see asi ka ikka ei lähe"haaras Marten mul paksema t-särgi käisest ja tõmbas mind peaegu pikali.Kuna teiselt poolt haaras Sander siis olin neil peos nagu kassil hiir sest kui kiiruses ja osavuses olin neist tunduvalt üle siis jõu poolest neile vastu ei saanud.
"Karm kuid õiglane"vilistas Karli ja tõi kuurist sõrmejämeduse kapronnööri."Tooge ta siia.Kuna tema süü läbi lahkus meie jahiloom siis jääb ainuõige võimalus"
"Siduge ta siia põikpuu külge"kamandas Sander
Proovisin küll kõigest jõust vastu rabeleda aga jõud olid liiga ebavõrdsed kuna nad olid minust aastakese kindlasti vanemad ja muidu ka suurt kasvu,peale Karli muidugi kelle vibalik keha armastas rohkem pidudel plikasid tantsitada.
Nii sidusidki nad mu plangu külge kinni,hoolimatta minu nõrdinud füüsilistest ja suulistest protestidest.
Kahjuks jäi minu sõnavõtt ilma olulise tähelepanuta.Raevunult seisin pea maas kuni kuulsin Karli häält"Ma arvan et laseme 50 meetri pealt kuna sihtmärk on oluliselt suurem"
See sundis mind välkiirelt pead tõstma ja nägin Karlit enda poole sihtimas.
"Lollakas,sa tead ju väga hästi et isegi inimese pihta sihtimine toob kriminaalkaristuse"proovisin neid hirmutada.
"Varsti laulad sa natuke peenemat laulu" itsitas Karli minu alakeha suunas sihtides.
"Ah ära jama",lükkas Sander püssitoru ülesse"see ei ole sul siiski kassiraibe"
"Kohe algab tund,vaevalt jõuame"
"Aga Ummi vaatab ise kuidas lahti saab,,jah"arvas Marten kahtlevalt.
"Ei "ütles Sander kindlalt"Me seome sind lahti, aga ainult ühel tingimusel.Sa ei räägi sellest mitte kellelegi ja tuled õhtul nelja paiku tagasi.
Annad Urmas Ranne ausõna.Ise oled ju korduvalt näidanud et pole kunagi seda murdnud"
"Noh,kuis siis jääb"irvitas Karli"muidu ei õnnestu sul esimesest koolipäevast osa võtta,nii kahju kui meil ei ole"
"Ja meie läheme pärast tunde vaatame, äkki on kaupsi teraskuule tulnud,need ei lähe sisse kui ainult silma ei satu"heitis Marten vandeseltslikult,"tead sa võiksid prillid ette panna tulles""Vaevalt seal täna kaua läheb"
"Annad sõna siis", uuris Sander uuesti,"aga minu sõna selle peale et jahilooma staatusest päästab su ainult see kui sama kassi kinni püüad ja tagasi tood".
"Olgu annan "pobisesin omaette.
"Ei,ei nii see ka ei käi"ei olnud Sander rahul."Paluks täisvastus nagu prantuse keele tunnis"
"Olgu, annan Urmas Ranne ausõna et ei räägi sellest kellelegi ja tulen kell neli tagasi"ütlesin vastumeelselt aga hilineda ma ka ei tahtnud täna.
Sander sidus mu kähku lahti ja nad kadusid kiirelt nurga taha.
Nii siis jätkasin oma poolelijäänud kooliteed aga tunduvalt kiiremas tempos.
Siiski hiilisin automaatselt vaadata kas minu kassi äkki näha pole.Kuigi ma ei oleks arvatavasti mingi hinna eest teda minu asemel nende lontruste kätte viinud.
Sõna ma muidugi pidin pidama,seal kaksipiditeed ei olnud.
Karlist ja Martenist võis muidugi kõike oodata aga Sander oli minumeelest natuke teisest puust.Kui neid teisi kambajõmme ei oleks olnud siis võiksime isegi sõbrad võinud olla.Võibolla.Aga eks näeb.
Aga üks asi tuli mul küll kohe pähe nagu muusa puudutus.
Muidugi ei räägi ma sellest kellelegi, kaugel sellest,aga Xandorile ma võin ju sellest näiteks kirjutada.
Ma ei tohtinud ju ainult rääkida.Nii seisis ju lepingus.Neid oinaid on ju sama lihtne üle kavaldada kui lasteaialapsi.
Tekkinud viivituse pärast jõudsingi kooli koos kellahelinaga ja koridorides valitses kahtlane vaikus aga eks õpetajatelgi oli esimesel päeval üksteisega rohkem jutustamist kui tavalisel päeval ja nii jõudsingi suuremate sekeldustetta oma lauda Xandori kõrval.
Silmanurgast jõudsin märgata et Gerli istus ka oma vanal kohal Kairiti kõrval nagu alati.
See rahustas mind tohutult sest kogu aeg oli selline tunne et äkki kaob ta kuhugi,läheb teise kooli,jääb auto alla või midagi sellist.
Tobe lugu muidugi aga tema siin nägemine tekitas minus sellise õnnetunde et tekkis tungiv vajadus kogu maailma inimestele head teha,nad oma embusse haarata.
Kuna siiski hetkel oli minu tegevusväli ajutiselt piiratud siis olin sunnitud leppima vähestega nende hulgast.Vaatasin ringi kellest alustada.
Kuna kõik istusid nina raamatus siis sobivat kanditaati oli raske leida,et mitte õelda võimatu.
Meie klassijuhataja Endla Kraavik hüüdnimega Fööniks tema tulipunase pea järgi kõndis tahvli ees edasi ja tagasi ja siis uuesti tagasi ja edasi ja proovis meisse optimismi ja motivatsiooni sisendada et toime tulla alanud kooliaastaga.
Ega see tal vist eriti ei õnnestunud sest vähemalt minul oli peas kõik muu peale õppimise.
Kuna meie kohad Xandoriga olid keskmise rea viimases pingis siis oli seal üsna mõnus omi asju arutada.Muidugi ainult juhul kui teatud konspiratsioonireegleid silmas pidada.
"Kuule",andis Xandor mulle müksu ribidesse,"kuidas sul selle kreoolitariga siis asi areneb,said tuttavaks"
"Kreoolitarid elavad ameerikas muide,et sa teaksid"sosistasin vastu.
"Tegelikult uurisin natuke välja küll tema kohta,tead mis välja tuli..."lisasin vist natuke liiga innukalt sest vana Fööniks klassi ees kõhatas tähendusrikkalt ja viibutas tähendusrikkalt meie suunas sõrme.
"Poisid,poisid proovige natuke õppimisele keskenduda nii raske kui see ei ole ka"lisas ta leebelt.
Kuna rääkida ma enam ei julenud siis kirjutasi Xandorile mida ma välja olin uurinud ja järgmiseks oleks väga tähtis kindlaks teha millises koolis ta käib.
Xandor kirjutas mulle vastu ainult viis sõna"Vaata kes Gerli ees istub"
Kuna ma sinnapoole vaadates olin ainult Gerlit näinud siis proovisin natuke laiemalt oma kaaskannatajaid silmitseda ja vist kõõksatasin valjult sest pool klassi saatis minu suunas imestunud pilgu.
"On sul halb"küsis Fööniks kaastundlikult.
Noogutasin nõusolevalt.
"Tahad sa medõe juurde minna"
"Ei ma pean veel vastu",lisasin võimalikult mehiselt,sest välja ei oleks ma mingil tingimusel läinud.
"Siis on ju tore,kui lubate lähen ma tunniga edasi"lisas õpetaja kergendusega.
"Sellel aastal tuleb teil otsustada millise elukutsega tahate ennast tulevikus siduda"kuulsin veel Fööniksi juttu läbi udu kuna julgust kokku võttes vaatasin silmanurgast uuesti paremale esiritta ja kuna ma nüüd olin selleks natuke ette valmistunud siis nägingi Gerli ja Liisa ees üht uut tüdrukut istuvat.
Ei vähimatki kahtlust,see oligi Dzella.Oh sa raks kui ilus ta seal küll oli,sihvakas ja tõmmu kui lõunamaa öö jäämägede vahel.Teisi tüdrukuid poleks nagu olemaski olnud.
Sest suvest oli juba jupp aega möödas ja päevitus teistel kõigil juba kadumas aga jume ei olnudki peamine.
Ta tundus nagu mingi ebamaine olend,nagu veela ,just nimelt,see on õige sõna kuigi ühest kaasaja muinasjutust pärit.Väristasin õlgu nagu mingist tardumisest vabanenuna.
No ja see pidi ikka üsna paras juhus olema et ta juhtus sama vana olema kui meie ja sattus veel siia kooli ka.Aga peab ütlema et väga õnnelik juhus sest nüüd oli talle ju hoopis lihtsam läheneda.
"Miks sa mulle midagi ei õelnud"sisistasin Xandorile."Ei tea millal,isegi nägin teda viis minutit tagasi",sain kohe vastuseks.
"Niisiis kelleks sina tahad edasi õppima minna"kuulsin Fööniksi küsimust ja alles müks ribidesse andis märku et küsimus oli minule määratud.
"Eee,ma" suutsin ainult ebamääraselt pomiseda"Tegelikult ei ole ma sellele veel mõelnud"suutsin siiski olukorra kontrolli alla saada.
"Ummi tahab ju emalenduriks saada"hõikas Silver poolpilkamisi tagant nurgast.
Minu punastamise peale pahvatas klass üksmeelselt naerma,aga see ei olnud pahatahtlik naer ja mu tuju läks jälle paremaks.
"Mingil määral see ongi tõsi,ta tahab nimelt lennukite emalaeva kapteniks saada"lisas Kirke tõsiselt.
Kuna talle ei julgenud keegi tavaliselt vastu vaielda siis jäeti mind rahule ja võeti ükshaaval terve klass läbi.Kuna teiste saatus mulle enamjaolt eriti korda ei läinud siis kirjutasin Xandorile lühidalt mis enne kooli toimus ja mida ma nelja ajal tegema pean.
Seni oli ülekuulamisjärg Gerlini jõudnud ja kikitasin uuesti kõrvu.
Kuna ainukesena teadsin et ta tahab näitlejaks saada siis ootasin huviga kuidas ta ennast välja keerutab sest tõde terve klassi ees ta iialgi ei tunnista.
Sellest sain ma muidugi väga hästi aru sest seda ilkumist ma kujutan hästi ette.Muidugi mitte midagi pahatahtlikku sest see ei tulnud Gerli puhul kõne allagi.Klassi tüdrukutest oli ju tema kindlasti autoriteetseim kuju kui võibolla Kirke välja arvata.Aga keegi ei tahaks ju et tema suur saladus avalikule arutelule võetakse.
"Gerlikene mida sina siis ka suurte inimeste maailmas tegema hakkad.
"Ma arvan et enne pean keskooli ära lõpetama" parreeris ta osavalt üleseatud lõksu.
Vahepeal oli aga Xandor mulle kirja salamisi ette lükanud.
"Ma katan sind,julge mees"seisis seal ainult.Aga see oli piisav garantii et võin julge südamega Sandri juurde tagasi minna.Kindlasti teeb ta kõik võimaliku et mind nende käest võimalikult valutult ära päästa.
Äkki lõin selja jälle sirgeks.
"Dzella,sina oled esimest aastat meie sõbralikus kollektiivis.Kui sa just ise ei taha midagi õelda siis pole sul vaja midagi õelda"
"Ma ei taha midagi õelda"kostis tüdruk vaikse sametise häälega.Tema häält kuuldes tundus nagu oleksid palmilehed end õrnalt tuule käes liigutanud.
Ma ei tea kuidas teistega aga mind nagu hüpnotiseerisid need sõnad natuke.Võibolla tundsid teised samamoodi sest keegi ei julenud mõnd vaimukat kildu visata mis iga teise puhul oleks normaalne olnud.
Aga sellest niiõelda natuke piinlikust olukorrast säästis meid koolilaste ainuke ja seaduslik abimees igas situatsioonis,see oli päästja koolikell.
4.peatükk:Emalaev
Esimesel päeval said tunnid õnneks juba lõunaks läbi ja aega jäi üle ka kodus söömas käimiseks enne kui...jah see elukutsejant oli mõtted vahepeal kella neljastest tegemistest kõrvale viinud.
"Kuule Urmas"sädistas Madle edvistades"Millal see emaelaev siis välja sõidab ka.Mahuks ma ka äkki peale"
"Võibolla mahuksidki kui natuke dieeti peaksid aga ületamatuks takistuseks võib sulle saada ka eelnev IQ test"heitsin hooletult sest see tülikas plika oli igal pool risti jalus,kuhu sa ka ei läheks.Ei meeldinud talle see ega teine.
"Tule nüüd"sikutas Xandor mind varrukast"Läheme arutame natuke seda õhtust koosviibimist"
"Jah aga,ootame natuke,võta natuke hoogu maha"proovisin natuke aega võita.
"Mida sa siin enam ootad"ei olnud Xandor rahul.
"Tead ma tahaksin natuke..." vakatasin kohmetult aga õnneks valgus suurem grupp õpilasi uuesti meie ümber ja päästis mind väikesest kimbatuseat sest kuidas Xandorile selgeks teha tõeline põhjus miks ma natuke viivitada tahtsin.Tema ju sellistest asjadest ei hoolinud.
Aga minu ootamine kandis ka kohe vilja.
Kuna Dzella oli teistest tüdrukutest pool pead pikem eristus ta selgelt ülejäänud kambast nagu kotkas ta ümber käratsevast vareseparvest.
Kui enne olid imetlejateks ainult oma klassi poisid siis oli nüüd oli neid veelgi lisandunud,osa isegi keskooli omasid.Ka Marten ja Karli pungitasid seal silmi nagu oleksid koerapöörirohtu alla neelanud.
Kuna siin enam midagi põnevat juhtuda ei saanud ruttasin kiirel sammul koju riideid vahetama ja muidugi pidin sööma natuke sest mine tea kui kaua seal läheb.
Jõudsin just mõne võileiva alla kugistada kui nägin Xandorit üle õue tulemas.Kuna trepist ülestulek võtab ka mõne minuti jõudsin ka uued riided vanemate vastu vahetada kuna oli arvata et päris parketipidu ette näha ei ole.
"Tead mis"ütles Xandor enne kui sisenedagi jõudis."Ma arvan et mingit erilist plaani meil aja nappuse tõttu välja mõelda ei õnnestu"
Sellepärast lasemegi asjadel minna nii nagu lähebja proovime asja ainult õige natuke enda kasuks pöörata"
"Huvitav kuidas tuleb kasuks see kui sinu pihta kolm maniakki märki tulistavad"kahtlesin mina.
"Tegelikult selle asja ajasin ma juba korda"sõnas Xandor rahulikult ja õngitses külmikust mahlapaki välja
"Kuule on siin majas mõnda puhast klaasi ka või"
"Kui sul juhuslikult mõnda koledat nakkust küljes ei ole võid täiesti vabalt ka pakist juua.Meil ei ole aega siin serveerima hakat ja üldse räägi parem mida sa korda ajasid ei olnud ma rahul tema pikatoimelisusega"
"Ega ma midagi erilist välja ei mõelnudki,panin sinna ainult paar kaamerat ülesse"venitas ta rahulikult.
"Kuidas see minu olukorda siis kergendab"ei saanud ma aru.
"Ega otseselt ei kergendagi aga ma saan toimuval silma peal hoida ja kui asjad kontrolli alt väljuma hakkavad siis loivan kohale katsun sind sealt minema toimetada.Okey"püüdis Xandor mind isalikult lohutada"Aga muidugi oleks parem kui sa kaamerate vaatevälja meelde jätaksid sest eriti keerata neid seal ei anna,katused segavad.Parem oleks kui nad su sinnasamasse seovad kuhu hommikul"
"Eks ma katsun sättida"arvasin mitte eriti lootusrikkalt"Aga kui nad mulle pihta lasevad"
"Seda nad kindlalt ei tee,mitte meelega"oli Xandor millegipärast veendunud"Ja kuna prillid on ees ja paksud riided seljas siis isegi väikese ripsaku puhul ei ole peale sinika midagi karta,sa oled ju mees kurar võtaks.Kannata ära"
"Muidugi võin ma sellest üle olla aga milleks ma seda ikkagi tegema pean"ei suutnud ma kuidagi aru saada.
"Vaata nagu sa väga hästi tead on relvaga,ka õhupüssiga teise sihtimine,veel enam tulistamine Eesti riigis kriminaalkuritegu,ja kuna nendel on ennegi pahandusi siis võivad nad asja ilmsikstulekul noortevanglasse sattuda.Saad aru"seletas Xandor õhinal.
"Aru saan küll,aga millest"ei saanud ma aru.
"Väga lihtne asi ju doktor Watson,elementaarne"elavnes Xandor märgatavalt"Kui me selle videole saame siis oleme nendest tüütutest tegelastest tükiks ajaks lahti,nad hakkavad meil peost sööma kui tahame"
"Politseid pole küll mõttekas asjasse segada"ei olnud ma päri.
"Me ei segagi siia mitte kedagi,lihtsalt näitame neile videot ja käsime eemale hoida,muidu teate isegi mis""Ja siis saame rahulikult oma asjadega tegeleda"lisas Xandor rõõmsalt.
"Nüüd on tähtis et sina verest ära ei löö.Näituseks oled sa Nahksuka jutte lugenud"uuris ta veel
"Kujuta ette ei ole ja ei loegi"sähvasin vastuseks.
"Kahju,arvatavasti Sander on,teised nüüd vaevalt.Sest kogu see stsenaarium on ju seal esimeses osas ilusti kirjas,nii ausõnaga koju laskmine ja märkilaskmine ka.
Ma arvan et nagu raamatus siis ka siin arvab vastane et kord juba vabaduses ei julgeta tagasi tulla ja häbistatakse oma nimi korralikult"lisas Xandor tunnustavalt"Päris osavasti välja mõeldud muide,mõlemal juhul on lõbu nendepoolne"
"Aga kell saab kohe neli, nii et lähen sinna",ei kannatanud ma enam välja" käivitan süsteemi ja lähen teen selle asja ära ja jutul lõpp.
Nii jõudsingi mõni minut peale nelja kohale.
"Arvasingi et ta lööb kindlasti araks"kuulsin veel Karlit parastamas enne kui nad mind näha jõudsid.
Muigasin omaette lõbusalt nende jahmunud nägusid jälgides.Nii pikki lõusti näeb harvaja juba sellepärast tasus tulla mõtlesin kui plangu nurgas seisma jäin ja käed selja taha panin.
"No nii",venitas Marten üleolevalt,"seda poleks ma küll osanud oodata"
"Sa oled endale midagi süstinud või et julgesid siia tagasi tulla"lisas Karli"Tead ju väga hästi et sa siit elusalt ei lahku"
Kuigi see ei olnud mingil juhul ähvardus mida tõsiselt võtta täitis see siiski mõeldud eesmärgi ja tundsin väikeseid külmajudinaid mööda selga üles ja siis allapoole traavivat.
"Ta vist ei anna endale aru mis temaga toimuma hakkab"proovis Karli mind edasi hirmutada"Muidu oleks ta siiatuleku asemel kaugenenud sellest kohast nii kiirelt kui jalad võtavad"
"Aga hakkame parem peale,mida varem me alustame seda rutem lõpule jõuame"poetas ka Marten ja hakkas mulle kõit uuesti käte ümber siduma.
Välkkiirelt kummardasin alla ja lükkasin kõigest jõust Marteni vastu Karlit kes lõdvas poosis paari meetrit eemal seisis.
Koos kukkusid nad abitusse puntrasse ja mul oleks hea võimalus olnud põgeneda sest oma sõna ma olin ju pidanud siiatulekuga.
Aga kuna hooga lükates kaotasin ka ise hetkeks tasakaalu ja kohe tundsin tugevat vetruvat haaret oma ümber.
Kuna jõud olid väga ebavõrdsed jäin liikumatuks et uut võimalust oodata.
Põgenemiskatse tegin muidugi sellepärast et see video peal liiga lavastusena ei toimi.
Üsna räsitud välimusega Karli sai lõpuks püsti ja tuli andis mulle paraja hoobi kõhtu aga et jõudsin lihased enne kokku tõmmata siis ei teinud see mulle erilist kahju.Küll aga talle endale sest Sander virutas talle lahtise käega võmmu kuklasse.
"Sa idioot ei löö ometi teda ilma minu loata ja veel siis kui ma teda kinni hoian"raevutses suur poiss tõeliselt nii et ma tõesti imetlesin teda hetkeks.
Tõesti ainult hetkeks sest järgmisel silmapilgul viipas ta teised ligi ja sidus mu käed nii tugevasti seljataha kinni et lausa valus hakkas.
"Marten.võta kuurist püss ja prillid ja see jope sealt varnast"kamandas ta võimukalt.
"Pange see talle selga ja lähme"
"Kuhu siis"tahtis Karli teada,samal ajal kui nad mulle mingit õlist räbalat selga ajasid.
"Siis näete kuhu"ühmatas Sander ja üritas jope lukku kinni tõmmata aga poole peal see takerdus ja nende edasisel ühisel sikutamisel nihkus lukusti küll edasi aga koos vasakpoolse lukupoolega ülesse samas kui parempoolne äär alla jäi.Lõpptulemus oli selline et nägin välja nagu oleksin Pääsküla prügimäelt põgenedes kombaini alla jäänud.
"Nii,nii väga hea" tegi Sander mulle kriitilise pilguga ringi peale"Ma poleks uskunudki et üks inimene võib nii hea välja näha"
"Aga seda viga annab veelgi parandada,kuule too sealt nurgast see seljakott,siis ei paista seotud käed välja"
Tundus et selle kotiga oli arvatavasti aastakümneid mädu kartuleid veetud ja siis nurka seisma jäetud kus ta oli osaliselt hallitanud ja kohati olid arvatavasti rotid suured augud sisse söönud.
"Otsige paar suurt munakivi,paneme need ballastiks et ta eksikombel liiga kiiresti edasi veerema ei hakkaks"näitas Sander edasi oma moekunstnikuvõimeid.
Kuna kivid oleksid muidu suurtest aukudest välja kukkunud keerasid nad kivid garaasist leitud õlistesse kaltsudesse ja täiteks toppisid veel aegade hämarusest pärit teabkuidassinnasattunud põhku mille tuustid jäid uljalt räbaldunud koti aukudest välja turritama.
"Nüüd sammu marss"kamandas Sander lõbusalt ja mind lükati väravast välja.
Oleksin sellise välimusega pigem vangi läinud kui tänavale aga võimalus et keegi tuttavatest mind juhtub nägema oli kaduvväike ja sellepärast läksin rahulikult kaasa.
Kuigi nüüd lahkusime kaamerate vaateväljast olin kindel et Xandor mind juba hätta ei jäta.
Algul ei paistnud ligiduses kedagi aga kui olime mõnisada meetrit astunud paistis eemal neli isikut vastu tulemas ja Sander pidas vajalikuks mulle tähendada"Kui kavatsed jooksu panna siis ära parem ürita,seljakotiga sa meist kiirem ei ole.
Jooksu panna,see veel puudus.
Kui mõni politseipatrull juhtuks mind avastama siis avaks ta koheselt tule minu abistamise asemel,selles võis nüüd küll kindel olla.
Inimestele lähemale jõudes püüdsin pead võimalikult all hoida ja see mul õnnestuski mõningate raskustega kuni kuulsin kellegi heledat hõiget.
"Karli,poisid mis tsirkust teie siin teete,Fuih,kes see selline on,oh jumal miks ta teiega koos on.
Kuna hääl oli võõras usaldasin üles piiluda ja pidin ka seda kohe kibedasti kahetsema.
Issand see on ju Urmas,Ummi mida sina siin teed ja mis sul viga on.
Püha jumal,seal seisid ju paraleerklassi tüdrukud Reeli ja Teele ja nendega koos ei olnud ei keegi muu kui Madle ja Dzella kes olid ju nüüd pinginaabrid.
Kui keegi on kunagi tahtnud maa alla vajuda siis olin see antud hetkel küll mina.
Kuna vajumine ebaõnnestus teatud füüsilistel põhjustel siis suutsin vaid totakalt naeratada sest kõvaketas oli lootusetult kinni jooksnud,loodan et mitte pöördumatult.
"Ma tean,arvan et ta harjutab emadelaevaks või mida see iganes oli,igatahes mingi ülimalt totter asi"kilkas Madle rõõmsalt.
"Lähme edasi",andsin Sandrile paraja müksu õlaga ja ta kuuletus meelsasti.
"Kes need opakad olid" kuulsin veel Dzella küsimust enne kui kaugemale jõudsime.
"Kuule Ummi sa oleksid võinud ju meid sellele neegrile tutvustada,ta ei näegi eriti kehva välja kui järele mõelda"üritas Karli nalja teha ja tegelikult tagantjärele oligi see naljakas,isegi väga.Peale Madle mind ju keegi ära ei tundnud ja tema arvamus ei huvitanud mind põrmugi.
Lõpuks vist jõudsime kohale.See oli mingi kõrvalise väikese pargi taolist,ei olnudki seal vist enne käinud.
"Siduge ta puu külge"kamandas Sander jälle ja lubasin muidugi sellel sündida eeldusel et mind vabastatakse enne sellest seljakotist.
"Seda võib,seda võib"vilistas Marten mind sellest puntrast vabastades lõbusalt.Võtnud koti ja jope seljast seoti mind selgapidi vastu jämedat puud.
"Nii,kes laseb siis esimesena"küsis Marten
"Mina"vastas Sander
Tõstsin üllatunult pea.
Ta võttis kiirustamatta püssi ja kuuli sisse pannud tõmbas osavalt vinna.Kuna ta oli kooli parimaid laskureid ei kartnud et ta mulle kogematta pihta laseb ja meelega ei teeks ta seda mitte.
Tegelikult oli väga vastik tunne kui püssitoru minu kehal kohta otsis sest teadaolevalt on õhupüssitabamus tunduvalt valusam kui pärispüssil,kuigi vigastused on olematud kui just silma ei lähe.
Aga see oli väike lohutus.
Siis tundsin midagi küünarnukki puudutamas ja samal hetkel kõlas ka vali pauk.
Kuna ma suutsin suurte raskustega sundida end liikumatuks siis ümisesid Sander ja Marten mulle tundus et isegi natuke tunnustavalt.
Aga samas krahmas Karli püssi oma kätte ja pärast räpakat laadimist ühmas vihaselt"Kuna ma täpselt mõõda lasta ei oska siis proovin teist trikki,sihin täpselt pihta"
Selles jutus oli muidugi väike iva sees sest kõik teadsid et tal on nägemine kaunikesti kehvapoolne.Nii et mul võttis sees üsna õõnsaks kui püssitoru aeglaselt mõõda keha allapoole vajus.
"Nüüd aitab"kuulsin Xandori rahulikku häält ja nägin teda kümmekond meetrit eemal telefoni tasku panemas.
"Sina ära sega siin vahele,meil on Ummiga omad arved klaarida"pomises Sander.
"Tõsijutt"keeras Karli püssi Xandori suunas.
"Sa katsu ainult"ühmas Xandor üleolevalt ja proovis mind lahti siduda.Marten proovis teda kättpidi tagasi rebida aga lendas kohe tagantkätt löödud tabavast hoobist selili.
" Hoia alt"jõudsin karjatada kui Sander ja Karli teda korraga ründasid.
Xandoril paistsid silmad ka seljataga olevat sest välkiirelt ringi keerates sattusid tema käed täpselt Sandri ja Karli kukaldele ja lõi pead suure hooga vastamisi nii et kindlasti lõi neil silmist sädemeid.
"Võtke oma rämps kaasa ja kaduge siit"ütles Xandor aeglaselt ja lisas veel"Mul õnnestus kõik videole võtta nii et soovitan soojalt meid rahule jätta"
Karli silmades peegelduvat raevu ja hirmu kohutavat segu nähes ei uskunud ma et neist nii lihtsalt lahti saab.
Aga igatahes Xandorit nad ei julenud enam rünnata ja vaatasid abitult pealt kui ta mu lahti sidus.
"Kuidas sa mu leidsid "küsisin hiljem läbi pargi kodu poole minnes.
"Ah,ma arvestasingi enamvähem sellise pöördega sest ega nad linnas polekski julenudki ju midagi sellist teha.
5.peatükk:Esimene katsetus.
Järgmine hommik ärkasin mingi ebameeldiva kägisemise peale aga mõni hetk hiljem tajusin et see oli Lady Gaga uus laul.
Võtsin poolunes telefoni ja kuna silmad ei seletanud lugeda helistajat siis üllatusin väga kuuldes Xandori reibast häält."Kuule mees,mis teed, tule kohe siia.Ma arvan et leidsin midagi"
"Kuule lontrus kas sa üldse tead mis kell on,kell on kuus hommikul idioot,mis teed,mis teed ,mida sa arvad mida ma siin teen"
"No olgu sorry aga tule kohe siia ma tahan seda kohe kontrollida.Ma sain nimelt eiteakust ühe imeliku maili,aga tule siia."
"No jah mis mul muud ikka teha"porisesin tujutult,kuigi tundsin et hakkan ümbritsevast juba mõningat aimu saama.
Pükse jalga ajades mõtlesin veel et mul läks isegi hästi,nagu ma teadsin katsetas ja arvutas ta vahel terve öö ja siis pöördesse sattudes helistas ta vahel ka kolme ajal.
Koridori komberdades tundsin endasse tasapidi eluvaimu tagasi tulemas ja naabrimuti trepile unustatud ämbrit nähes tekkis kohutav kiusatus sellele väike kiirendus jalaga anda aga siiski sain endast kuidagi võitu.
Kuna tänaval ei olnud peale külma vihiseva tuule kedagi näha siis olin mõne minuti pärast kohal ja trepist üles minnes jõudsin veel sellest mõelda mis üllatused tal seekord varuks võivad küll olla.
Midagi erilist esmapilgul küll muutunud ei olnud,peale selle et juhtmeid oli kõvasti juurde tekkinud.
"Noh,oled lõpuks üles ärganud"noogutas Xandor tervituseks,"Tead milline imelik asi juhtus,mulle saadeti üks imelik kiri.Tule vaata"
Ligemale astudes nägin mingeid imelikke numbreid ja keerulisi füüsika või keemia valemite moodi moodustusi.Minu meelest oli see nagu heebrea keel.
"Mida arvad"
"Mida saab sellisest jaburdusest arvata,keegi on sinuga lihtsalt lolli nalja teinud.See ei oleks ju esimene kord"arvasin lihtsalt.
"Vaata neid valemeid natuke tähelepanelikumalt"
Jõllitasin siis natuke tähelepanelikumalt nagu nõutud aga mingit erilist inspiratsioonipuhangut siiski ei järgnenud.
Samasuguse eduga oleksin hiinakeelset matemaatikaülesannet võinud lahendada.
"Ehk seletaksid siiski natuke mida see vigur siin tähendab"ei tahtnud ma ennast ka täiesti lollina näidata.
"Ilma peensustesse laskumatta tähendab see õpetust kuidas arvutit ja aju omavahel ühendada.
Siin on ära toodud eraldi iga anduri ja juhtme läbimõõt ja takistus,materjal ja pikkus jne"seletas Xandor õhinal"
Kui keegi tahab meid petta siis on ta selleks üsna põhjalikult valmistunud ja kuidas ta seda kõike üldse teada võiks"
"Mis tuletabki mulle meelde et kust kohast see kes maili saatis seda teada võib"sekkusin minagi kõhklevalt"Minu teada ei tohiks keegi peale meie kahe sellest midagi teada,või kuidas"
"Äkki rääkisid sellest siiski saladuskatte all oma naabrimutile"proovisin ebaõnnestunult nalja teha"Aga mina ei ole kindlasti kellelegi rääkinud"
"Gerlile ka mitte natuke,no kasvõi selleks et huvitavam välja paista"usutles Xandor kahtlevalt.
"Ei ole"ütlesin pahaselt"sa pead mind lihtsalt uskuma.
"Siis sellest praegu rohkem ei räägi,midagi tarka niikuinii välja ei mõtle"ütles Xandor mõtlikult"Meil on praegu tähtsamatki teha"
"Kuna ei ole põhjust arvata et see mingi trikk on siis tuleb võimalikult kähku need juhtmed ja andurid pea külge kinnitamiseks valmis teha""Sest kui ka ei õnnestu siis kaotada pole ka midagi peale oma aja ja papi,aga võita on natuke rohkem kui üks maailm"lisas ta märgatava lõbususega.
"Palju selleks aega võib minna"olin ka mina nõus.
"Õnneks on vajaminev materjal poodides vabalt saadaval ja oskame need vist ka vastavalt paigale panna,vähemalt ma loodan seda"ümises Xandor heatujuliselt aga lisas natuke murelikult"See kõik läheb siiski kenakese summa maksma"
"Palju sul raha on ka"
" Momendil on ainult paarsada krooni aga arvan et saan isa käest juurde küsida,pean ainult hea põhjuse välja mõtlema"ütlesin veendunult,"ema käest ma muidugi ei saa küsida sest tal pole kunagi endalgi piisavalt"
"Minuga on täpselt sama seis,ma kohe hommikul helistan isale ja ütlen et tahan endale uut arvutit osta.Sellega ta peaks küll päri olema,ja pealegi on see peaaegu tõsi"oli ka Xandor sama meelt.
"Nüüd siis teeme nii"lisas ta natukese aja pärast
"Ma proovin siin natuke selgust saada millist kraami täpselt vaja läheb hiljem kui poed lahti tehakse siis lähme proovime midagi juba kohale tuua"
"Sa võiksid netist vaadata kuskohast neid kuramuse,oot oot ma ei teagi mis nime alt neid õieti otsida"pobises ta pliiatsiga ekraanilt järge hoides.
"Kuule vaata esiteks mida google anduri kohta ütleb"
"Vikipeedia ütleb et muudab mõõdetava füüsilised omadused signaaliks mille võib..."jõudsin õelda kui Xandor käratas vahele"Seda võin ma sulle ise rääkida,vaata kus kohas neid müüakse"
Igatahes kulus meil see hommikupoolik marjaks ära ja kümne ajal poe poole astudes oli meil pikk nimekiri kaasas.Isa oli isegi mulle raha natuke üle kandnud ja koos Xandori arvutirahaga pidi sellest piisama arvatavasti.
Pika shoppamise kirjeldamise jätaks heameelega vahele ja ka selle kui me Xandoriga nädal aega pärast tunde tinutasime ja lõikasime ja kruvisime vahel poole ööni ja Xandor ka kauem tavaliselt.
Aega võttis aga asja sai või kaua tehtud kaunikene.Ma ei teagi kumma vanasõnaga tegu aga tulemus oli tõesti muljetavaldav.
Kõige rohkem meenutas tulemus plahvatanud lennukit,osad ja juhtmed igal poole laiali lennanud.
Kuna Xandor oli tõmmanud juhiste järgi netist sadu igasuguseid tundmatuid programme ja pluginaid siis ei olnud meil tegelikult õrna aimugi kuidas või kas see üldse kunagi tööle hakkab.
Aga et sellesse asja pidi natuke usku ka olema ja sellest meil puudus ei olnud.
Sellepärast otsustasime katsetuse kohe läbi viia.Oleks küll tarvilik olnud natuke puhata sest kuna tegu oli aju ja mõtetega siis oleks tarvis olnud natuke paremat vaimset ja füüsilist tasakaalu aga seda ei olnud meil kummalgi praegu kusagilt võtta.
Kuna katsetuse edasilükkamine paar päeva oleks ootusärevuse veel enam lakke kütnud siis oleks see puhkamise asemel meid arvatavasti veel rohkem väsitanud.
" Ma arvan et teeme seda täna õhtul"ütles Xandor lõpuks kauaoodatud sõnad.
"Kuule,kas on ka võimalus et me sinna sisse jääme"küsisin natuke kõhedusega hääles,näidates ise näpuga keskmise arvuti suunas kuhu kõik juhtmed kokku jooksid.
See oli nimelt kahest teisest tunduvalt suurema võimsusega ja pidi kogu protsessil silma peal hoidma.
"Kui ma päris ausalt ütlen siis ma ei tea"vastas ta ning pärast hetkelist kõhklust lisas"Aga selles olen ma küll kindel et meie materiaalsed kehad jäävad küll terveks,vist jäävad"
"Aju juhib ju nimelt kõike meie kehas,tuleta meelde psüholoogi ja sigaretiotsa,oled ju sellest kuulnud"
"Olen",vastasin "Aga ma ei ole siiani aru saanud millega seal tegu oli,kui see üldse mingi legend ei ole"
"No kes seda täpselt teab aga seda pead ju tunnistama et näiteks kuidas hambavalu alati arstikabineti järjekorras ära kaob.Tead ma olen praegu nii närvis et mul ei tule rohkem näiteid meelde"
"Võimalus et mõistus või õigemini sinu vaimne isiksus arvutisse kinni jääb nagu sa arvatavasti kardad on võimatu sest isa tuleb ju homme koju ja tõmbab tepsli pistikust välja"arutles Xandor tõsiselt.
"Siis muutub ju praegu natuke inimmõistusega konkureerida püüdlev masin surnud rauaks"
"Aga"hüüdsin vahele"Mis sa arvad miks arvutit ei tohi lihtsalt seinast välja tõmmata nagu röstrit"
"See on tegelikult väga asjakohane märkus"tõstis Xandor uskumatu pilgu,"tulid sa selle peale tõesti iseseisvalt,kuidas see võimalik saab olla" tõusis ta silmapilkselt püsti.
Minu ümber järjest suurenevaid ringe tehes piidles ta mind nagu arvaks minu asemel kosmosekaamlit nägevat.
"Edaspidi peab katse ajaks panema juurde sildi üksikasjalise õpetusega mida teha kui keegi meid leiab"lisas ta endiselt mind silmanurgast kahtlustava ilmega jälgides.
"Muidugi esialgu seda teha ei jõua ja ma ei teakski mida sinna kirjutada,isegi umbkaudu mitte"
"Ja parimal või ütleme siis halvimal juhul ei juhtu arvatavasti mitte midagi ja läheme lollide nägudega laiali aga näiteks, palun väga ,võime ka arvatavasti koomasse või paremal variandil natuke ullikeseks jääda või midagi sellist"
"Allkirja ma ei taha et sa oled sellise katsega nõus aga võid ka vabalt keelduda aga siis ma paluksin et sa seda siiski jälgiksid,kuigi ise osalematta"
"Ma ei näinud niipalju vaeva et nüüd loobuda"ütlesin väga enesekindlalt,isegi väga kindlalt sest ma olin ju ammu juba otsustanud.
"Aga me peame ju mingi stsenaariumi või sihi kindlaks määrama või kuidas"ei saanud ma sellest aru"Ei saa ju lihtsalt nii et arvuti meid endasse imeb"
"Ole rahulik,esimene reis on ammu paika pandud"lohutas Xandor mind isalikult.
"Oled sa näiteks kunagi Aafrikas, minu kodumaal käinud,ma mõtlen isiklikult"
"Ei ole näiteks"osatasin teda "aga olen näiteks käinud Hiiumaal oma kodumaal,sina ju pole seal käinud,ma mõtlen isiklikult"
"Väga hea sest esimene reis pidi toimuma meil Aafrikasse,nimelt Kesk-Aafrikasse,tead sellist riiki pealinnaga Kampala"
"Palun veel mõni vihje,sest kuigi olin geograafias üsna tugev ei tulnud mulle kohe midagi meelde"
No see vihje ei anna tegelikult võhikule midagi ja asjatundjale pole seda vaja"see on Victoria järv ja ekvaator ja suured krokodillid"
"Victoria järve tean ma lapsest saadik"proovisin tagantjärele oma mainet tõsta.
"Muidugi,muidugi"pomises ta mõtlikult"Tead sa andsid mulle hiilgava mõtte"lisas ta natuke hiljem.
"Ma arvan et äkki meil ongi alguses mõttekam proovida mõnda lihtsat kohta,kui midagi nihu läheb siis oskame vähemalt tagasi tulla"
"Sa ei mõtle ometi..." uurisin ettevaatlikult.
"Tegelikult mõtlen küll,meie esimene reis toimub Hiiumaale, tillukesele saarele Läänemere idakaldal" teadustas ta nagu uudistesaate diktor."
Ja kuna mina seal käinud ei ole siis saabki kontrollida ka arvuti suudab mind õieti niiõelda programeerida või kuidas,kuigi see tekitab natuke kõhedust siiski"
"Natuke,see on tõesti väikese varuga õeldud"ei tahtnud ma põrmugi nõus olla.
"Kui ma nüüd õieti aru saan siis arvuti paneb meid magama ja Hiiumaale läheme unes.Sõidame bussi ja praamiga keset inimesi aga keegi meid ei näe"proovisin natuke selgust saada.
"See on tegelikult natuke keerulisem või ka lihtsam, kõik oleneb ju sellest mis nurga alt vaadata.Lugu on selles et meie ise mõtleme ikka et kõik toimub päriselt ja ei saa kuidagi aru et tegu on unenäoga.Samuti ei saa me seda peatada ,ennast näiteks meelega äratades , näpistades või vette hüpates.Tuleb ikka ennast ujudes päästa vettekukkumise korral"
"See on muidugi ainult teooria ja kindlasti ka mitte 100% täpne,homme ehk oskame natuke rohkem sellest rääkida,võibolla"jätkas ta väikese kahtlusnoodiga hääles.
6.peatükk
Esimene katsetus II osa
Nii,ongi see hetk siis käes lõpuks.Olin käinud kodus ja kõhu täis söönud ja olingi valmis astuma seiklusse millest võis kujuneda üsna lahe asi,võobolla.
Xandor käis ringi nagu väepealik enne lahingut ja kontrollis isiklikult kõik kümme korda üle.Proovisin teda algul aidata aga mind lükati kohe resuluutselt kõrvale.
Lõpuks surus ta mu tugitooli ja asus igasugu juhtmeid mu ümber kinnitama küll teibiga küll näpu otsa klambriga.Lõpuks oli ta minuga ühel pool ja proovis ka endaga sama korrata kuigi see võttis tunduvalt kauem aega.
"No minu meelest peaks kõik olema"ütles Xandor lõpuks,"ma lülitan arvutid sisse"
Seda ta tegigi ja kõige kolme monitorile tulid Hiiumaa kujutised.
"Vaat nüüd peab magama jääma,arvan et arvutid aitavad selleks ka natuke kaasa"ja peaaegu sosistases lülitas programmi tööle...
järgneb
|
|
|
|
